10.juunil 1972

Eile sain kätte uue raamatu „Varamust“: „Tundekasvatus“. Ei olnud päris huvitav nagu arvasin olevat. Täna pidin kella 12.00 minema Aili poole, aga magasin sisse. Uudiseks oli see, et Johannes oli kohal. Ta rääkis, et jäi pikendatud aastale füüsika ja matemaatikaga. Hoopleb liiga palju...
Käisime jälle Muugal. Muugale minnes kohtasin Ellut. Rääkis jälle: „Vastik, ...oh kui vastik linnupojake (hellitavalt)!“ Ma vastasin: „Kes teisele nime annab, see ise seda kannab!“ Tema ikka :“Vastik!“ Järgmisel kohtumisel ma peaks tema juurde seisma jääma ja kätt andma. Seekord ruttasin mööda. Kavatsesin veel Ellule helistada ja küsida, kus ta suve veedab ja kas ta tahaks minuga kuskil veel kohtuda. Homme helistan kindlasti. See Ellu on ikka päris tore tüdruk. Mulle ta meeldib väga, eriti ta vaade... lihtsalt puurib ennast su silmadesse, siis veel jalad! Ta kannab väga lühikest seelikut, nii et mina aina õgin silmadega ta sääremarju. Ta nägu on lihtsalt kaunitari oma, ei oska kirjeldada isegi. Ellu on üks ilusamaid tüdrukuid, keda ma olen näinud ja keda ma tunnen. Ülle oli ka muidugi ilusake, aga pettis mu armastust. Ma isegi lõikasin V-s üksikusse puusse: [minu nimi]+ Ülle = Armastus. Aga lootused läksid nurja. Ta hakkas Raivo V-ga käima. Ülle oli minust pikem ja vanem ka, nii et ma päris hästi ei sobinud temale ka. Kuid kevadel ta heitis küll silma mulle ja üldse oli tunne, et ma meeldin talle. Nüüd ei taha isegi enam hästi tere ütelda. Mu tähelepanu on koondatud nüüd Ellu W. peale. Temaga peaks mingeid suhteid looma.

Praegu ma loen Zinaida Shishova raamatut „Suur mereretk“. Juttu on Kolumbuse (õige nimi on Cristoforo Colombo) avastamisreisist. Väga huvitav raamat.

Ellu on kuldaväärt tütarlaps. Kord kui ma jälitasin teda, sai ta mu kätte ja hakkas mind ähvardama suure oksaga, sai mu kätte ja otsekui paitas mind sellega. Koolis ta mind on löönud mitu korda... On olemas kõnekäänd: „Kes lööb, see armastab.“ Küllap Elluga vist on niimoodi. Kui ma [edasi on mitu lehte välja rebitud]