VIDEO: metskits püüab koeraga palli mängida

Kas lõbu või õnnetus või mõlemad korraga?

Pilte vägevast lumest:
http://fishki.net/comment.php?id=65069

Veel Haiitist

Vaadake
http://www.boston.com/bigpicture/2010/01/earthquake_in_haiti.html
ja
http://www.boston.com/bigpicture/2010/01/haiti_48_hours_later.html

Raske kommenteerida, pigem vaikin....

Haiiti maavärina vaated linnulennult. Haiti Earthquake Photos

Foto JUAN BARRETO/ AFP/ Getty Images | AP Photo/ American Red Cross | AP Photo/ The United Nations, Logan Abassi | AP Photo/ U.S. Coast Guard, Petty Officer 2nd Class Sondra-Kay Kneen

Ülestunnistus

Tunnistan, et ei suuda hetkel leida motivatsiooni päeviku igapäevaseks avaldamiseks. Põhjused võivad olla lugejale igavad.

Mõtted käivad ka selle üle, et kui leiaks usaldusväärse inimese, kes päeviku Wordi üle kannaks..., oleks suurim barjäär ületatud.

Kui te viitsite anda tagasisidet ja mulle pinda käiksite, siis ehk midagi muutuks.

Seniks kõigile külastajatele õnnistatud jõule ja mõnusat vana-aasta ärasaatmist!

Kolmapäeval, 5 septembril kell 21.55. 1973

Mind küsiti geos, sain „4“. Mul on tugev nohu. Olen sellega koolis püsti hädas. Iga 5-10 min. tagant pean va vett välja nuuskama. Täna tegin märjaks kaks taskurätti. Trennis jooksime 2,5 uue staadioni suuremat ringi, painutasime, hüppasime, kuulijänni tegime, lõpuks 1 diagonaali. Kodus õppisin ja siis kohe Veerikule. Harjutusele tuli 4 uustulnukat: 2 poissi ja kaks tüdrukut. Margit on sirgunud ja arukamaks muutunud – enam ei vahi mind. Ema keelas mul nohu pärast nädalapäevadeks trenni ära. Väga kahju! K.:22.02.

Teisipäeval, 4 septembril kell 21.10.

Teine koolipäev. Keskne sündmus helitehnikatund. Õpetaja töötab kõrvalmaja laboratooriumis. Rääkis üldist juttu. Siis konspekteerisime 3 lehekülje ulatuses materjali. Peale pooletunnilist ühiskondlikult kasulikkku tööd läksime trenni. Tuulik oli oma poistega seal. Käskis meil Obeliski otsa joosta (Meie kavatsesime 3 ringi staadionil). Siis painutasime, tegime hüppeid, tõukasime kuulijänni. Mu rekordiks tuli 150,5 tennist. Elemendid olid: parema käe ja vasaku käe tõuge, jalge vahelt vise näoga ettepoole, seljaga ettepoole vise üle pea, parema- ja vasaku käe heide ja näoga ettepoole vise üle pea. „Pikk “ oli ka trennis. Peale trenni käisin „Pedagoogikas“ „Elektrotehnikat“, kaustikuid ja „Kalmaari“ ostmas. Orro püüdis mind jälle värvata pasunaorkestrisse, tarvitades väljendeid: „tee koolile heategu, ... ära jäta uuele õpetajale halba muljet... ära löö selle Seltersiga[s.o. Alvariga] kampa... sa ju mängid klaverit... kas sa muusikat ei armastagi jne.“ Igatahes mina taldrikuid taguma ei hakka. K.: 21.36.

Esmaspäeval, 3 septembril kell 21.13.

Traditsioonilisi sõnu “Ja ma läksin hommikul põksuva südamega kooli“ pean ka mina kordama. Esimene tund oli joonestamine. Ainet andis uus õpetaja Marvindi. Ta oli väga sale ja vormikas, kuigi on umb. 40-aastane. Paistis silma „vaimukate“ naljadega. Pärast Priit nägi teda õpetajate toas suitsu tõmbamas. Küllap on vanapiiga. Teised õpetajad olid kõik endised, vanad tuttavad. Alvar ja mina olime esimesed korrapidajad sel aastal. Peale kooli käisime kaubamajas, uuesti koolis, kus võtsime suupistet ja siis trenni. Muuseas, Koiduma rääkis tunnis, et „trenn“ olevat laialt kasutusel olev argoo-sõna. Ta tõstatas küsimuse: „Miks mitte ütelda „treening“?“ Trennis jooksime 3 suuremat ringi staadionil. Mu jalad olid kanged ja jooks ei klappinud hästi. Siis painutasime. Mul rebenesid sel ajal Janari dressipüksid, milled ma kogemata kaasa võtsin. Peale seoojendust tegime 5x100 kiirendust ja lõpuks kuulijänni. Vihm katkestas treeningu enneaegselt. Teel koju põikasin „Arengusse“, ostsin sulgi. PTS: inglise keele tunni ajal pidi Mirjam ja üks, vist Helju Aamiste istuma meie ette. Mirjam tahab nüüd vist sõbratari traditsiooni jätkata ja hakkas oma jalgu näitama. Algul kooris seeliku tavalisest natuke kõrgemale. Alateadvuses soovisin enamat. Siis läksid jalad lahku, piidlesin neid kogu aeg, siis üllatavalt enneaegselt kokku-lahku liikuma. Tõsiasi on see, et alati ei pea sale jalg kirge äratama, seda teeb ka Mirjami paks säär. Siis ta läks teise ritta esimesse pinki. Seal oskas ta ka nilbe olla. Tulnud tagasi vanasse kohta, surus ta rusikaga kleidiriide putsi kohalt sisse. Neiu oskab meeldiv olla! Hea, et inglise keele tunde on nädalas 4! Mirjamist tõotab palju näha saada. (Häbitud unelmad!) Peale trenni õppisin ja panin õpikuile pabereid ümber. Olin kella 9-ks väsinud. Robi tegi koolis edusamme... spordis. Võimlemistunnis jooksid poisid võidu ja tema võitis jooksu! Võib-olla on see esimene tema võitude seeriast?! Tänaseks on ema-isa näinud mind avalikult päevikut täitmas. Sõnaga pole sellest märku antud. K.: 21.42.

Pühapäeval, 2 septembril kell 20.48.

Hommikul olime kirikus. Ülejäänud aja tegin parajaks kodus. Lugesin raamatut „Jookse terviseks“, kuulasin raadiot, mängisin Janariga saltat ja korvi. Vimast mängisime „-5“ süsteemis ja 5 mängu, võitsin üldkokkuvõttes 3:2. Täna õhtul demonteeris isa riietekapi ja ema pani enamuse riideid kastidesse. Sorteerisin isaga vanu noote. Seal leidus isegi sajandivahetuse trükiseid. Panin sel õppeaastal esmakordselt õpikuid portfelli, esmakordselt kirjutan avalikult päevikusse, sest kappi ju pole, esmakordselt lähen 9-ndasse klassi jne.....

Laupäeval, 1 septembril kell 23.21.

Hommikul ärkasin kell pool seitse. Võimlesin, võtsin kehakinnitust ja... kooli! Räägitakse, et 1. september erutab mingil määral igat NSVL kodanikku. Mind ka erutas. Aktus algas kell 8.00. Enne seda olime klassis. See asub vana maja 1. korruse nurgas. Alvar ja veel üks poiss oli kohal, Eedi nimega. Aktusel pidasid Laur [direktor], Matson ja veel üks õpilane kõned. Direktor tutvustas uusi haridusseadusandluste aluseid. Peatus pikemalt õpilaste kohustustel, luges väljavõtteid kodanliku ajalehe „Vaba maa“ 33-34 aastate numbreist. Neis räägiti meie kooli asutamisest. Peale aktust oli klassijuhatajatund. Sellik soovis edu õppimises, tutvustas uusi ja vanu õpilasi ning andis esmaspäevase tunniplaani. Nüüd läksime по домам. Mina käisin mööda linna ringi, otsisin jõupaberit, aga ei saanud, sain tublisti vihma käes märjaks. Võtsin veel kuukaardi välja ja siis – koju. Linnas „Arengu “ juures nägin Mallet. Tulin trammilt maha, kui märkasin teda. Ta tegi – ooo! ja naeratas. Ma ei pidanud teda selle au vääriliseks, et rääkida temaga juttu. Ta oli koos Mirjamiga. Kodus valmistasin „Nauka i Zhiznis“ avaldatud 73 aastase mängu „Salta“. Janariga mängisin ainult alguse, rohkem ta ei viitsinud. Võib-olla oli põhjus see, et olime raksus. Pärast pakkusin leppimist, kuid tema oma sõgeduses keeldus sellest. Kui isa saunast tuli, mängisin temaga uut mängu. Keskmäng oli üpris sassis ja lootusetu. Lõpupoole hakkas selgem pilt kujunema. Võit kuulus minu соперникуле.Täna täiendasin oma pidivaru „NBI“ ja „Eulenspiegeli“ arvel. Seni on kõige rohkem pilte mul Korbutist.

Neljapäeval, 30 augustil kell 24.31. 1973.

Esimese poole päevast istusin kodus. Hommikul helistas mulle keegi tüdruk ja küsis Allarit vene keeles. Mõtlesin, et see Natasha Viru tänavalt andis minu numbri edasi.Mitmekordsel helistamisel panin tähele lapsenuttu ja pikapeale taipasin, et mind tülitas Svetlana ülalt. Ta on tublisti arenenud: puusad ja jalad on väljendusrikkamad,  eriti, rõhutan puusad olid разочаровательны. Nüüd tuleb PTS. Sveta helistas järjekordselt ja kuna mul oli igav, hakkasime vestlema. Esmakordne taoline telefonikõne tütarlapsega. Rääkisime tühjast-tähjast. (Tundub, et ma armastan kirjutada väga pikalt-laialt. See teeb kärsituks. Eriti nüüd suurte kiiruste ja vähese aja sajandil) Tema hääl oli veetlev ja meelitav. Ta ütles veel, et mina pidavat teda развлечать. Ei oska hästi tõlkida, mõtet taipan. Leppisin Sveta ja Neljaga kokku, et kui mulle saab helistada, siis on ukse kõrval täht Д(да) ja kui mitte, siis Н(нет). See välistab ebameeldivad momendid vanematega. Sa poiss, kui kuumalt tuline kahju, et peame varsti ära kolima. Orderi saame sel nädalal kätte. Olen enda juures tähele pannud, et n.ö. „armastus“ tärkab minus alati viimasel hetkel. Nii oli see Margotiga eelmise aasta kevadel, samuti Svetaga tollal. Ljubaga oli ka ja nüüd uuesti Svetaga. Nüüd on ta arukamaks muutunud ja ei käitu läbimõtlematult. Kuidas tahaks kaunitariga flirtida! Ah jaa, esimeste helistamiste ajal tutvustas ta end Inna nime all. Luisata ta oskab! Seda ka meie pikema jutu ajal. Aina keerutas, kui vana ta on, mis klassi läheb, kus kohas nende telefon asub jne. Eht naisehing teisel sees. Tuli mõte asutada uus rubriik „Päevale iseloomulik oli...“. Aga mõtlen, et see kordab põhilises osas PTS-i. Päeva teisel poolel käisin Janariga pagaasi järel. Päris õhtul olin kiirrongi vastas, vastuvõtmaks vanaema vagunisaatjaga saadetud sandaale. Vastutasuks andsin tomateid ja kurgi. Ai, ikka on kahju lahkuda Tuisust, eelkõige uue kiindumuse pärast. Tõsi on, et pole head halvata. Sõitsin täna taksoga ja mulle sattus erakordselt korrektne juht. Mu arve oli 89 kop. ja tagasi sain rublast 11 kop. Oleks kõik sellised! Paraku isa soodustab asjaolu, et neid oleks vähem. Nimelt andis ta ühele noorele taksistile ligi 30 kop. jootrahaks – nii palju jäi rublast järele. Juhid ju võivad harjuda lisasummadega ja muutuvad ebaausateks. Artikkel sel teemal ilmus kevadel. Sveta – sa oled kaunimaks muutunud. Kahju, et me uues korteris kohe telefoni ei saa. K.: 24.58.

Kolmapäeval(neljap), 29 (30) augustil kell 01.06. 1973.

Eile ei saanud kirjutada, kuna puudus võimalus. Räägin nüüd eilsest. Hommikust peale hakkasime reisiks valmistuma. Vanaema küpsetas kohupiima-, rabarbari- ja teist rabarbaripirukat. Mina valmistasin jalgrattaid pagaasi viimiseks ja koos Janariga aitasin vanaema. Lapsed elasid igapäevast elu. Paar tundi enne rongi väljumist hakkasime ühe soomlanna juurest virtsa tooma (muude toimetustega olime maha saanud). Seal oli päris suur hoidla, asus laudas põranda all, mahtuvusega 200 ämbrit. Sealt käib kogu tänav rammuvedelikku võtmas. Me viisime 10 tünnitäit – 5 käiguga. Siis varsti olime rongil. Кстати, ma klõpsutasin V.–s 2 filmi täis. Sõit kulges viperusteta, lugesin vene lehti, vaatasin naisi. Balti jaamas oli isa vastas, ema viibis valves. Taksoga sõitsime Tuisusse. Seal viisime vanasse korterisse kõik oma viis pakki. Mu seljakott kannatas seekord ära rekordraskuse. Üksnes hantlid kaalusid kokku 7,5 kg, rekordiks oli ka kauba mass. Ülemist rihma pidi teiste abiga kinni panema. Nii, jälle oleme Tallinnas! Hakkame nüüd juba neljakesi tarkust taga nõudma. Koju jõudnud, huvitusin kohe ajalehtede-küsimusest. Neid on ikka enam-vähem ostetud. Paraku 3 võistlusfotot jäi puudu. Hämmastas õpikute kõrge virn. Materjali on küllalt läbi võtta! 16 raamatut! Täna, s.o. kolmapäeval, ärkasin ebatavaliselt varakult – kell ½ 8, magama läksin 12 – paiku! Olin parajalt ärevuses eelseisva päeva pärast – nii palju oli tarvis teha, käia. Hommikul läksingi linna – laborisse, kauplustesse. Sain osa Haapsalu pilte ja Tantsupeo pildid kätte. Kvaliteet – halb. Negatiiv on terav, suurepärane, paberile kanti udupilt! V. pilte ma sinna rikkuda ei anna. Viin need iga hinna eest „Alfasse“. Harju tänaval kohtasin Andrest, poissi, kes töötas koos meiega Metsal. Teistkordselt nägin teda samal päeval Kaubamajas. Küllap tegi nagu minagi sisseoste, „raiskas raha“, nagu ütles. Käinud kodus ära, läksin emaga pagaasi järele. Sõit osutus asjatuks, sest see polnud veel saabunud. Homme lähme uuesti. Hilisõhtuni täiendasin ja korraldasin oma pildikogusid. „Pilte“ on mul kogunenud aukartustäratav kollektsioon, 100 peaks täis olema. Veel käisin raamatukogus. Nüüd, kus ma olen lugenud palju venekeelset perioodikat, nakatas mind „Советское Фото“ eeskätt just teoreetilise osaga – õppida on vaja. Osta enam ei saanud. Mälestuseks Universiaadist jätan siia üle jäänud pildi. V.-s tuli mulle meelde J. Joala poolt lauldud laul, mille refräänis oli „:,:Peoleo, peoleo, laula sa mulle:,:“ Pidevalt laulsin seda. Siin Tallinnas kuulsin laulu refrääniga „Paljugi mis kaks korda kaks on neli, lahutada võib ja korrutada, aga tuhat suudlust...“ Nüüd ümisen seda. K.: 01.38.

Esmaspäeval, 27 augustil kell 22.29. 1973.

Täna oli pingeline tööpäev. Janar käis Savvaga metsas pohlalehti ja kuuseoksi korjamas. (Muuseas, eilsest veel. Peale päeviku täitmist tegin oma pildikogust reprovõtteid) Mina kaevasin kolm maasikapeenart üles, veel kurgipeenra, tõmbasin vana rabarbaripõõsa üles, koos Janariga tegime aia ääre korda, koristasime kõik tomatid üles jne. Kirjeldatu on üks PTS, teiseks on see, et lõpetasin Armastuse puul tema nime sisselõikamise. Aasataarvu teen sisse, kui saab, homme. Homme tuleb arvatavasti kibe päev. Siis me ju sõidame ära ja tuleb kõik ära pakkida, transportvahendid pagaasi viia ja palju muud. Armastuse puult võtsin mälestuseks paar väljalõigatud puukooretükki. Kui tuleb õnneks, saab ehk Margotilegi näidatud... Tegin täna viimase pildi V. teemadel. Objekt: onu Savva, koht: - tema kodu. Võte ei õnnestunud hästi: 1) kaader tuli minu lohakuse tõttu päris filmi lõppu 2) fotografeeritav kaotas vajaliku loomulikkuse, mida ma just tabada tahtsingi. Pean endale kõrva taha panema, et püüda kõike fikseerida ootamatult, et poleks poseerimist; ja kui vaja, paluda käituda loomulikult. Veel hea mõte: seal kus on oodata häid momente, viibida pildistamisvalmis aparaadiga, siis väheneb pildistatavatel sisemine pinge ja pildid õnnestuvad paremini. Kahju... kuid avastasin need tõed endale siis, kui pildistamishooaeg on lõppenud. Elu õppetunnid on rasked... Tuli meelde Eesti Raadio poisteklubi marss „KOK, see on me poiste hüüd...“ – ei tohi pead norgu lasta!!! Nüüd lähen magama ja seda siinmail viimast korda. Missugused on muljed siinveedetud päevadest? Puhatud sai korralikult. Vanaema püüdis meid aiatööst eemal hoida, alles nüüd viimastel päevadel andis töödele hoo sisse. Oleme hästi kosunud, mina palju jõudu juurde saanud ja tunnen, et ka pikemaks kasvanud. Господи rekord on 33. Mäletan, et eelmisel aastal oli see 40 sees. Sai korjatud rikkaliku tomati-kurgisaagi ja söödud vähe õunu. For all things – all right and okay! K.: 22.55.

Õnnepangas avaneb Heade Tegude Süsteem

Õnnepangas avaneb Heade Tegude Süsteem

Palume SINU abi, et teavitada võimalikult palju inimesi Õnnepangast http://www.facebook.com/l/;www.onnepank.ee ja selle tegevusest.
Augusti lõpus avaneb „Heade Tegude Süsteem„. Soovime, et see info jõuaks kõikideni, kes hoolivad ennast ümbritsevatest inimestest. SINA saad teha Õnnepangale HEA TEO ning aidata meid info liikumisel, saates kutse liitumiseks kõikidele oma sõpradele/tuttavatele/
sugulastele üle Eesti.
Selleks, et sõpru Õnnepangast teavitada mine Facebooki Õnnepanga grupi lehele http://www.facebook.com/event.php?eid=116834780749&ref=nf#/group.php?gid=80814310934 ja vali paremalt käelt lahter „Kutsu inimesi liituma“.
Samuti saab meiega liituda järgmistes kohtades:
onnepank@onnepank.ee edastada oma e-mail infolisti lisamiseks – teavitame, kui süsteem avaneb
Orkut: http://www.facebook.com/l/;www.orkut.com/Main#Community.aspx?rl=cpn&cmm=56267854
LinkedIn: http://www.facebook.com/l/;www.linkedin.com/groups?gid=1876773
Twitter: http://www.facebook.com/l/;twitter.com/Onnepank - saab jälgida meie tegevusi
Õnnepanga tiim
http://www.facebook.com/l/;www.onnepank.ee

Pühapäeval, 26 augustil kell 23.55. 1973

Hommikul olime koosolekul. Üks kordas palves „господи“ 33 korda – k.a. record. Keset tundi palusin Janaril lehed osta. Nagu ma kartsin, spordilehte ta ei saanud. Täna lõppesid Ülemaailmsed Üliõpilasmängud. Lõuna ajal läksin ajakirju ostma, oli kohutavalt igav. Muretsesin kaks „NBI“-d, „Ogonjoki“ ja ... spordilehe. Kiosköör oli selle minule hoidnud! Janar rääkis, nagu eraldatavat V. –le 10 spordilehe numbrit. Neid pidavat müüdama ainult pidevatele klientidele. Kuna Janar sellesse seisusesse ei kuulu, jäi ta ka lehest ilma. „NBI“-dest sain rohkesti pilte. Ainult ilusad näolapid olid. Tädi Rosalie ja onu Savvaga toimus toimus mõnus võitlus. Onu rääkis ammustest aegadest, huvitavatest juhtumistest, luges luuletusi, mida oli nooruses õppinud. Rosalie püüdis nilbe olla, aina poosetas jalgadega. Ta tahtis, et ma ohverdaksin oma rahast vanaemale Krasnojarski (või –dari?) sõiduks 5 latti. Pareerisin rünnaku lausega: „Mulle on 15 rubla järele jäänud“. Õhtul läksin Jaksiga [Janar] raksu, boikoteerisin teda. Meil oli omavahel kokkulepe, et tema teatab mulle, kuhu tahab minna. Tema jälle „ja-jah“ ja oligi meelest läinud. Nii ta läks õhtul kauaks minema mulle teatama[ta]. Mina pidin üksi kartuleid koorima, toitu valmistama, nõusid pesema ja kööki korda tegema. Olin maruvihane kroonilise sõnamurdja peale. Tuli koju, nagu oleks kõik „okay“. Ega ta minu tummuse üle ei imestanudki, ootas vist suuremat peapesu. Kell 21.18 tuli kiirrong Marju ja vanaemaga. Marju küsis mu käest mitu korda: „Kuidas sina kniiksu teed?“ Siis tegi ettepaneku „tere lüüa“. Kohe ei pööranud nendele ettepanekutele tähelepanu, kuid pärast sai palju muheldud õe teravmeelitsemiste üle. Ilmad püsivad endiselt kõledaina. Praegu mõtiskledes tuli mõte, et peaks Anne Franki päevikut lugema. Oleks ülihuvitav. K.: 24.19.

Laupäeval 25 augustil kell 23.12. 1973

Hommikul saatsime vanaema Marjuga rongi peale, nad sõitsid pühapäeva õhtuni Tapale. Päev oli muutlik – ilma poolest: kord sadas vihma, kord vilgatas päike... Meil on nüüd vaba põli, nagu Janar lausus. Ise valmistame süüa, ise hoiame tuba korras. Lõpetasin eilealustatud lühiromaani. Nüüd on minu lugemismaterjal otsas. Võtsin lisa onu Savva juurest, selleks oli „Pilligrimi seiklused“. Tegin mõnedest seal olevatest illustratsioonidest reprovõtted. Muide, praegu pole mul mingeid sellealaseid kogemusi. Ajalehemüüjannaga olen jõudnud sina-tutvuseni. Ta peab isegi meeles, kas ma ostsin eelmisel päeval vajalikud lehed või mitte. Kui lähenen kioskile, kummardub tema juba spordilehte võtma. Eks see ole tingitud ka minu isiku meeldejäävusest. Ma tulen ju igal hommikul lehte ostma oma numbriga rattal jne. Huvitav siiski – päeva jooksul üht klientidest tundma õppida! Venelased on ühest küljest huvitav rahvas, nimelt nende seltsimehelikkus, selline nagu loomupärane tuttavlikkus igaühega, heatahtlikkus. Kõiki neid voorusi on siiski põhiliselt maarahva juures. Linlased on endasse rohkem sulgunud. Õhtul käis poistepere saunas. Robil jäi see õnnetult tegemata. Ta astus nimelt herilase peale, kes loomulikult nõelas teda ja seda varbast. Oi, küll ta nuttis... Seda ooperit tuli kuulata tund aega. Eks hammustus pidi vastavalt valus olema. Oli see alles lohutamatu ja piinarikas nutmine. Vaeseke läks kell 8 õhtul magama ja enam ei ärganudki üles. Saunas ei saanud jälle ma vihelda. Oma vihta polnud, võõras viht oli raagus ja peapõhjus – leili polnud. Minu kiuste tuli head auru siis, kui ma end juba kuivatasin... Ema saatis õhtuse kiirrongiga paki. Teen täna jälle sibula-ravi ninale. Eilne kuur aitas palju. K.: 23.33.

Hämmeldus

Kui keegi vahest imestab, miks kasutan erinevaid fondisuurusi, siis imestan ise ka, et bloggeri tekstitöötlus vahetevahel nii juhitamatu on. Või olen mina saamatu.
Kama kolm, ei hakka väärt aega kulutama teisejärgulistele probleemidele.
Loodan lugejate heatahtlikkusele.

Muuseas, kui panite varasemast tähele minu vihameelt ema suhtes, siis nüüd on meil väga head suhted. Janar, Volli ja mina toetame teda igakuiselt igaüks 500 krooniga. Marju jätsime sellest ringist välja, las kasvatab oma kaht mudilast ilma lisakoormisteta.

Reedel (laup), 24 (25) augustil kell 24.17.

Täna müütas Janar turul jälle gladioole, uudiskaubana pujengijuuri. Lilled osteti kõik ära, juuri mitte ühtegi. Mina olin põhiliselt kogu päeva бездельник. Lõpetasin Lloyd Browni raamatu, alustasin Jurij Brezani „Ühe armastuse looga“. See ilmus „„Loomingu“ raamatukogus“ 1964. a. On ka huvitav raamat, eriti pakuvad huvi armuelamused, nende argi- ja pühapäevad. Täna küpsetas vanaema jälle rabarbari- ja karusmarjapirukat. Õhtuks oli tervikust ¼ järel. Vanaema soovitas mulle ninna panna marlisse mässitud puruks tambitud sibulat, pidavat väga aitama. Praegu ma istungi ninas vatitropid. Küll alguses alles silmad jooksid vett, hullupööra. Kirjutan praegu toas, sest otsustasin nüüd siin magada, enam ei taha end nohutada va kuuris, kuhu Janar magama läks. Ilmad on muutunud ebasuviselt külmaks, vihma sajab. Nägin täna und koolist. Olime klassis. See oli huvitav unenägu: selles ma mõtlesin, kuidas ma saan olema uuel õppeaastal. Tegin õppivast Robist ja Vollist pilti. „Ühe armastuse lugu“ lugedes sain sellevõrra targemaks, et „petticoat“ tähendab ingl. k. alusseelikut. See oli väljendis „kuidas roosiõis avanes otsekui lõhnadest ning värvist kootud petticoat“. K.: 24.36.

Neljapäeval, 23 augustil kell 24.00

Täna oli minul isiklikult sel aastal siinmail esimene  tööpäev. Hommikul tirisime rabarberipõõsa üles.[eelmine lause on maha tõmmatud] Vabandust, eksisin. Võtsin vanaemaga enne sõda istutatud pujengipõõsa üles, jagasime selle suure vaevaga väiksemateks istikuteks, mida vanaema läheb homme müüma. Siis veel kaevasin kuivanud sibulõunapuu üles, kaevu juurest. Peale selle viisin vanad piimanõud kompostihunniku juurest ära. Neid kasutati kurkide kastmiseks. Puulõikamist „tree of love“ juures ei saanud jätkata, sest vihma tibutas ja olin tööga seotud. Loen endiselt raamatut „Raudne linn“. Ta on huvitavalt kirjutatud. Tajud kirjeldatavaid 40-ndaid aastaid. Saad aru tolleaegseist muredest ja rõõmudest, tunnetad aega ja elad kaasa peategelastele. Tegevus toimub USA-s. Peategelased asuvad „raudses linnas“ – maakonnavanglas  ja võitlevad ülekohtuselt surma määratud Lennie Jamesi vabastamise eest. See on elujõuline neegernoormees.  ta harrastab sporti: mängib vanglaõuel korvpalli ja on vangla parim pesapallimees. Tahab kohtunikele näidata, kuivõrd elujõuline ja –januline on ta, miks teda siis poomisele mõista? Taipasin seda Lennie mõtet enne, kui seda lugema hakkasin, s.o. enne, kui jõudsin selle kohani, kus ta räägib seda. See ühtpidi mõtlemine lähendab mind veelgi selle haarava raamatuga. Kirjutasin Tallinnasse kirja, hilinemisega. Vahetult peale kirjutamist sain ema kirja kätte, kus ta vastas mõnedele küsimustele ära, nii et pidin need maha tõmbama. Paistab. et kolimine jääb kooliaja peale. Ebameeldiv asi. K.: 22.19