Pühapäeval, 12 augustil 1973

A: 24.00. Veedan öö jälle onu Savva saras. Hommikul olime koosolekul. Lõpupalve ajal lugesin „господи“ – d. Üks tädi kordas seda 26 korda. Peale tundi puhkasin, lugesin „Mälestussammast“, sõin küllastumiseni mooni, kikraid, õunu, rabarbarikooki. Olen saanud siit kuurist nohu. Jah, ega siin ideaalne magamine pole. Janari paistetanud nägu hakkab normaliseeruma. Hilisõhtul tutvusin vanaema raamatukoguga. Mu üllatus oli suur, kui leidsin sealt 5 üle saja aasta vanust raamatut. Vanim neist anti välja 1850.a. , ta vanus on 123 aastat. Nendest sajandivanustast raamatutest õhkub aegade lõhnu, olin erutatud, hoides käes 109 aastast luulekogu. See oli suurepärases köites. Vanaemal on prantsuse, saksa, inglise, vene, eesti, juudi ja araabia keeltes ramatuid. Nende hulgas on üks Spurgeoni teos. Vist olid need jutlused. Arvan, et vanaemal on siinkandi vanimad raamatud. Huvitav oli tuuseldada vanades aegades. Siin, kuuris, tiksub pidevalt mingisugune puusööja-putukas. Vahel muutub see häirivakski. Leidsin raamatute seast eelmise aasta „Õhtulehe“, milles oli ka võistlusfoto. Minu jaoks väärtuslik leid. L: 24.14.