1. juulil 1972

Kell 9.00 alustasin sõitu Jõhvi poole. Täpselt kaks ja pool tundi võttis see aega. Peatuse tegin Kalmemäel, Sõrumäel. Jõhvist sõitsime rongiga V-sse. V võttis meid vastu tavalisena. Õhtupoole hakkas vihma tibutama. Hakkasin lugema „Polaarunistust“. Räägitakse Arktikast. Praegu just lugesin üht peatükki sellest raamatust ja mulle hakkas meeldima üks lõik sellest: „On maletajaid, kes jäävad kohe poole nõrgemaks, kui kaotavad turniiril mõne olulise partii. Kaotus riisub neilt visaduse, riivatud enesearmastus nõrgestab neid. Teist tüüpi inimestele annab kaotus ainult visadust juurde, koondab nende jõudu, karastab tahet. Oma kaotusi nad analüüsivad, leiavad oma vead üles ja võtavad neist õppust.“ Ja veel üks mõte teisest raamatust: „Raskused ei ole selleks, et neile alla anda, vaid , et neid ületada.“