Kolmapäeval, 3 jaanuaril 1973

Jälle harjutasin pool päeva klaveri Beethoveni sonaati oopusest 49, nr.7, esimest osa. ½ 5 läksin kooli. Tee peal kohtasin Aleks Tamme. Võtsime üleriided ära ja läksime üles vana-maja lauluklassi. Seal nägin Mallet ka. Püüdsin teda mitte tähele panna, tema samuti. Kui laulsime, nägin, kuidas ta jalgu ristas. Kuid tegin südame kõvaks ja ei vaadanud . Kui olime laulnud, läksin uue maja lauluklassi, kus pidi toimuma klaveri-eksam. Malle viibis ka seal. Ma istusin nii, et upitamata ma teda ei näinud. Ega ma alguses ei tahtnudki teda vaadata. Aga tema küll otsis mind pilguga. Aga varsti sulas jää meie vahelt ja osad vahetusid peagi: mina tahtsin teda vaadata, aga tema pööras mulle vahe tähelepanu. Kuid vahetasime nii mõnegi tõsise pilgu. Ta vaatas mind üpris tõsise moega, üldse ei mossitanud. See oli üllatav. Kas ta grimasssitas klassis sellepärast, et liiga tihti vaatasin? Kaheldav. Temas toimuvad igasugused ettearvamata meelemuutused. Ma olen ettevaatlikuks muutunud. Eksamil esines ta väga hästi, minust

[rebitud]