9. juulil, esmaspäeval, 1973. a.

[kahjuks järgmine klade puudub, jätkan 3. kaustikuga]


Tana astusin Metsakalmistul töötamise teise veerandisse. Jäin tööle tund aega hiljaks, sest käisin Nõmmel laboratooriumis. Uriin jäi andmata, sest sellest paarist piisast, mis mul pudeli põhjas oli, ei jätkunud. Homme lähen uuesti viima. Tööl kastsime küngastel lilli. Teet läks peale lõunat arsti juurde [...]kooli asjus. Peale lõunat koristasin koos künka-tädida [tädiga] haudade vahel olevaid teid. Üks südamehaige tädi palus mul ühele hauale 4 kannutäit vett viia. Vastu tahtmist nõustusin. Jootraha sain 50 penny. Peale tööpäeva lõppu ostsin uue kausta päeviku tarvis ja kaisin fotolaboris fotolindi järel. Ühele kaadrile tehti defekt. Arvasin, et järele pärida pole mõtet, sest enam pole midagi parata. Teet rääkis mulle tööl huvitava loo. Heike rääkis Saarele, et kõik haletsevat Teetu. Ta küsis mu käest, kas ma tean midagi sellest, millele ma vastasin loomulikult eitavalt. Siit hargnes meil huvitav arutelu olukorra üle klassis. Teet kordas mitu korda, et kuigi ta lahkub klassist on ta mures meie pärast. Praegu vilksatas mõte, et see on võib-olla seletatav Saare klassi edasijäämisega. See on oletus. Teet tahtis, et klassis laheneksid kõik hõõrdumised positiivselt. Veel avaldas arvamust, et mõlemad Riinad on klassi parimad tüdrukud. Ühe Riinaga on lugu selge, aga Voorega ma ei tahtnud hästi nõustuda. Meenul [meenub] tema terav keel ja riiakas iseloom. Roosi ja Liliani arvas ta olevat lipakad, mida nad ka on. Kord on ühe käevangus, kord amelevad teisega jne. Oli huvitav kuulata Teedu puhangut, mida ma pidasin mõttes südamepuistamiseks. See kõnelus lähendas meid suuresti. Imestasin, et „Spordilehes“ ei avaldatud suursõidu parima, K. Lahtineni pilti. Pean lähimail päevil Muugale minema, et päevikud ära matta. Ema-isa koostasid täna suvise huvireisi marsruuti.