Teisipäeval, 23 jaanuaril 1973

Hommikul hakkas mul kõht ägedalt valutama ja kooli ma ei läinud. Jäin magama ja nägin und. Ma kõndisin me maja ees kellegi endast vanema tüdrukuga. Ta lähedus erutas mind, ja ma surusin kõvasti ta kätt oma käe vastu. Oli varahommik. Kui olime jõudnud maja teise otsa haarasin ma ta ümbert kinni. Mu parem käsi lebas ta rindadel ja vasak oli seljal. Eriti tugevasti tunnetasin seda rinda, mis asus mu peopesa all. See oli väikesevõitu, pehme. Tüdruk naeratas mulle kelmikalt ega vabastanud end haardest. Pidin ta peagi lahti laskma, sest pidin minema millegipärast keldrisse. Olin keldris, kui tema oli juba keldriakna taga ja koputas klaasile. Ma nägin ainult ta jalgu. Pistsin oma sõrmed akna vahelt välja. Siinkohal ärkasin üles. Oleks mul tihedamalt ja päriselt selliseid tutvusi. Selle tüdruku rinna tunnetus oli täitsa tõeline, nagu oleks see tõesti sündinud. Eile käis meil külas üks mees. Ta oli sambomaadluses meistersportlane Meistersportlase märgi tõi isa kunagi meile ja ta tahtis selle nüüd kätte saada. Vaatamata kõigile pingutustele me märki ei leidnud. See mees soovitas mul vaatama tulla sambo-trenni. Kui meeldib, hakaku treenima, kui ei meeldi, oma asi. Minu kehaehitus pidi sobima selleks spordialaks, reaktsioon pidi samuti hea olema. Viimase ütles mulle isa. Kindlasti luiskas, sest kuidas võis ta mu reaktsiooniga tutvuda ainult palgest palge nähes. Lähen vaatan selle trenni ära, võib-olla mõni oma klassi poistest tahab ka tulla. Kaisin vaatamas filmi „Võõrast muret pole olemas“. Vietnami-sõja vastane teos. Õudne, mida need jänkid seal Indo-Hiinas korda saadavad. Kananahk tuleb ihule, kui filmi meenutada. Film on Liidus tehtud