Pühapäeval, 26 augustil kell 23.55. 1973

Hommikul olime koosolekul. Üks kordas palves „господи“ 33 korda – k.a. record. Keset tundi palusin Janaril lehed osta. Nagu ma kartsin, spordilehte ta ei saanud. Täna lõppesid Ülemaailmsed Üliõpilasmängud. Lõuna ajal läksin ajakirju ostma, oli kohutavalt igav. Muretsesin kaks „NBI“-d, „Ogonjoki“ ja ... spordilehe. Kiosköör oli selle minule hoidnud! Janar rääkis, nagu eraldatavat V. –le 10 spordilehe numbrit. Neid pidavat müüdama ainult pidevatele klientidele. Kuna Janar sellesse seisusesse ei kuulu, jäi ta ka lehest ilma. „NBI“-dest sain rohkesti pilte. Ainult ilusad näolapid olid. Tädi Rosalie ja onu Savvaga toimus toimus mõnus võitlus. Onu rääkis ammustest aegadest, huvitavatest juhtumistest, luges luuletusi, mida oli nooruses õppinud. Rosalie püüdis nilbe olla, aina poosetas jalgadega. Ta tahtis, et ma ohverdaksin oma rahast vanaemale Krasnojarski (või –dari?) sõiduks 5 latti. Pareerisin rünnaku lausega: „Mulle on 15 rubla järele jäänud“. Õhtul läksin Jaksiga [Janar] raksu, boikoteerisin teda. Meil oli omavahel kokkulepe, et tema teatab mulle, kuhu tahab minna. Tema jälle „ja-jah“ ja oligi meelest läinud. Nii ta läks õhtul kauaks minema mulle teatama[ta]. Mina pidin üksi kartuleid koorima, toitu valmistama, nõusid pesema ja kööki korda tegema. Olin maruvihane kroonilise sõnamurdja peale. Tuli koju, nagu oleks kõik „okay“. Ega ta minu tummuse üle ei imestanudki, ootas vist suuremat peapesu. Kell 21.18 tuli kiirrong Marju ja vanaemaga. Marju küsis mu käest mitu korda: „Kuidas sina kniiksu teed?“ Siis tegi ettepaneku „tere lüüa“. Kohe ei pööranud nendele ettepanekutele tähelepanu, kuid pärast sai palju muheldud õe teravmeelitsemiste üle. Ilmad püsivad endiselt kõledaina. Praegu mõtiskledes tuli mõte, et peaks Anne Franki päevikut lugema. Oleks ülihuvitav. K.: 24.19.