Laupäeval 25 augustil kell 23.12. 1973

Hommikul saatsime vanaema Marjuga rongi peale, nad sõitsid pühapäeva õhtuni Tapale. Päev oli muutlik – ilma poolest: kord sadas vihma, kord vilgatas päike... Meil on nüüd vaba põli, nagu Janar lausus. Ise valmistame süüa, ise hoiame tuba korras. Lõpetasin eilealustatud lühiromaani. Nüüd on minu lugemismaterjal otsas. Võtsin lisa onu Savva juurest, selleks oli „Pilligrimi seiklused“. Tegin mõnedest seal olevatest illustratsioonidest reprovõtted. Muide, praegu pole mul mingeid sellealaseid kogemusi. Ajalehemüüjannaga olen jõudnud sina-tutvuseni. Ta peab isegi meeles, kas ma ostsin eelmisel päeval vajalikud lehed või mitte. Kui lähenen kioskile, kummardub tema juba spordilehte võtma. Eks see ole tingitud ka minu isiku meeldejäävusest. Ma tulen ju igal hommikul lehte ostma oma numbriga rattal jne. Huvitav siiski – päeva jooksul üht klientidest tundma õppida! Venelased on ühest küljest huvitav rahvas, nimelt nende seltsimehelikkus, selline nagu loomupärane tuttavlikkus igaühega, heatahtlikkus. Kõiki neid voorusi on siiski põhiliselt maarahva juures. Linlased on endasse rohkem sulgunud. Õhtul käis poistepere saunas. Robil jäi see õnnetult tegemata. Ta astus nimelt herilase peale, kes loomulikult nõelas teda ja seda varbast. Oi, küll ta nuttis... Seda ooperit tuli kuulata tund aega. Eks hammustus pidi vastavalt valus olema. Oli see alles lohutamatu ja piinarikas nutmine. Vaeseke läks kell 8 õhtul magama ja enam ei ärganudki üles. Saunas ei saanud jälle ma vihelda. Oma vihta polnud, võõras viht oli raagus ja peapõhjus – leili polnud. Minu kiuste tuli head auru siis, kui ma end juba kuivatasin... Ema saatis õhtuse kiirrongiga paki. Teen täna jälle sibula-ravi ninale. Eilne kuur aitas palju. K.: 23.33.