Laupäeval, 1 septembril kell 23.21.

Hommikul ärkasin kell pool seitse. Võimlesin, võtsin kehakinnitust ja... kooli! Räägitakse, et 1. september erutab mingil määral igat NSVL kodanikku. Mind ka erutas. Aktus algas kell 8.00. Enne seda olime klassis. See asub vana maja 1. korruse nurgas. Alvar ja veel üks poiss oli kohal, Eedi nimega. Aktusel pidasid Laur [direktor], Matson ja veel üks õpilane kõned. Direktor tutvustas uusi haridusseadusandluste aluseid. Peatus pikemalt õpilaste kohustustel, luges väljavõtteid kodanliku ajalehe „Vaba maa“ 33-34 aastate numbreist. Neis räägiti meie kooli asutamisest. Peale aktust oli klassijuhatajatund. Sellik soovis edu õppimises, tutvustas uusi ja vanu õpilasi ning andis esmaspäevase tunniplaani. Nüüd läksime по домам. Mina käisin mööda linna ringi, otsisin jõupaberit, aga ei saanud, sain tublisti vihma käes märjaks. Võtsin veel kuukaardi välja ja siis – koju. Linnas „Arengu “ juures nägin Mallet. Tulin trammilt maha, kui märkasin teda. Ta tegi – ooo! ja naeratas. Ma ei pidanud teda selle au vääriliseks, et rääkida temaga juttu. Ta oli koos Mirjamiga. Kodus valmistasin „Nauka i Zhiznis“ avaldatud 73 aastase mängu „Salta“. Janariga mängisin ainult alguse, rohkem ta ei viitsinud. Võib-olla oli põhjus see, et olime raksus. Pärast pakkusin leppimist, kuid tema oma sõgeduses keeldus sellest. Kui isa saunast tuli, mängisin temaga uut mängu. Keskmäng oli üpris sassis ja lootusetu. Lõpupoole hakkas selgem pilt kujunema. Võit kuulus minu соперникуле.Täna täiendasin oma pidivaru „NBI“ ja „Eulenspiegeli“ arvel. Seni on kõige rohkem pilte mul Korbutist.