Esmaspäeval, 23 juulil 1973

Küll aeg läheb ruttu. Alles oli klassi lõpetamine ja nüüd on juba juuli lõpp käes. „Oh, Aeg, miks nii kiirelt mööda läed?“

Täna jäin tööle hiljaks. Põhjus: kell ei äratanud. Äratas vaid telefonihelin. Teiselpoololija pani toru sõnalausumata hargile. See hea hing äratas mind pool tundi enne tööpäeva algust, kui seda truudusetut kella uskuda. Metsakalmistul olin tunni aja pärast. Meid pandi briketti laduma. Залога ajal mängisime hokit, sealsamas kitsas keldris. Teet juhtis alatasa 2-3 väravaga. Hiljem isegi 4-6 –ga. Pärast hakkasime palliga väravavahile tõsteid sooritama. Algul olin viimane kobakäpp, lõpuks tõrjusin vaata, et Teedust pareminigi. Võib-olla oli vahe selles, et tema andis aeglaseid lööke, mina aga kiireid. Ta õpetas mulle mõned väravavahivõtted ka selgeks. Teedul oli mulle rõõmus uudis. Ta võitis Spordilotol 4 tabamust. Veel ei tea, kui suur summa selle taga peitub. Veel on ta varem saanud 5  3-list võitu. Peres on tal kõige täpsem käsi. See õnnelik tabamus ongi päeva tähelepanuväärseim sündmus. Linnas nägin palju ilusaid naisi. 34-s oli ühel läbi võrkkampsuni pronks rinnapealne näha. Vaatasin seda ilmutust varjamatu uudishimuga. See oli vist esimene kord, kui ma nägin niivõrd ihaldusväärset rinda. Ta nagu kumas läbi riietuse, üllatava selguse ja vormikuse ja KUMERUSEGA. Viru tänaval nägin eht-kaunitari. Tal olid lühikesed püksid jalas, jalgadevahe oli standardselt lai, nahk, oi kui pruun. Näoilme sõna otseses mõttes VEETLEV. Võidu väljaku bussipeatuses lubas üks neidis oma kaeluse vahele kiigata. Tema rinnahoidja jättis mulle vaatamiseks võrgutava osa nisast. Mu pilk oli liiga koormav sellele puhtale hingele ja ta lahkus mu vaateväljalt. Mu esialgne mulje „Surmalaevast“       hakkab asenduma teiselaadse muljega. Muudatuse tõi sisse  II raamat. Seal kirjeldab peakangelane elu-olu ühel salakaubalaeval. See on võigas!