Teisipäeval, 31 juulil 1973 (1 kuu koolini)

Täna, viimasel tööpäeval kastsin hommikul künkatädiga lilli, peale lõunat ladusin puid. Ongi see kiiresti läinud juulikuu – töökuu otsas. Mida kokkuvõtteks öelda? Töötasime hästi, hingest. Mõnikord viilisime ... sai sporti tehtud – hokit mängitud. Nüüd on üks hokikepp katki taotud. PTS: alustasin jälle hantlite ekspluateerimist. Täna hommikul tuli korraga tahtmine midagi jõulist teha. Haarasin ideel sabast kinni ning võtsin hantlid välja. Olid, vaesekesed tolmukorraga kaetud. Otsustasin nüüd ettekirjutatud harjutusi teha, kuid vajalikku broshüüri ei leidnud. Improviseerisin ise 20-ks minutiks harjutusi. Tegin pealekauba 100 pöiahüpet. Nüüd hakkan jälle hommikuti võimlema. Kiiduväärt algatus! Homme tulevad Moskvast siiamaile suvitama 1 kuuks ühed isa tuttavad, Корбачинский-d. Pean neile homme linna näitama. Vastutusrikas поручения! Minu spordiloto ei võitnud tuhkagi, ükski number ei tabanud. Ootan 10 augustit, selleks puhuks on mul varutud 2 piletit. Näitasin Janarile oma fotosid. Ta imestas nagu isagi, et nad on nii hästi välja tulnud . Alma pidi täna õhtul mulle helistama, kuid pole seda siiamaani, s.o. kella 10-ni, teinud. Mul on tubli “Смена”. Jooksin Tondil bussi peale, kott rappus ülikõvasti ja fotoaparaat hüppas sealt välja. Lendas kaheks tükiks asfaldile – kaan tuli tagant ära. Bussis uurisin vigastused järele. Arvasin, et fotikast enam asja ei saa. Jooksult teele põruda! Nägin , et paar kildu plastmassi oli ära tulnud, muu oli korras, plõksutas hästi. Haruldane juhus! Eks näe, kuidas pildid välja tulevad. Homsest alates on trammides sõidu tasustamine ainult talongides. Räägitakse, et varsti on sama ka trollides. Bussides on see veel kaugema tuleviku asi.