Esmaspäeval, 30 juulil 1973

Tööl ladusin puid, planeerisin teise poisiga tuhka. Sain Selga käest peapesu, et me polnud kummikindaid puhtaks pesnud ja ära pannud. Sõites lehtede järele, kohtasin bussis Jaani ja (teist poissi) Jürgensoni. Läksid kirikusse. Paistavad olevat agarad kirikuskäijad. Ostsin jälle „Sportowiec“ –i. Hoiukassast võtsin 5 rbl. välja, ostsin samas 2 spordilotot. Täitsin need ühesuguselt. Tänase loosimise numbreid millegipärast „Päevakajas“ ei teatatud. Olin tugevasti pettunud. Homme saan kindlasti teada. Passisin jälle plikasid akna all. Nemad muidugi sellest mailmale kisama. Kui mitu tundi hiljem kohtasin Riinat, tervitas ta mind järsult, klaasiselt , niimoodi kõlavalt, lühidalt. Küllap märkas, kelle peale tüdrukud karjusid. Saan aru – võib armukadedaks minna. Lõpp totrale pihtapanemisele! Riina ees pean end puhtaks tegema, au säilitama. PTS: ema ja Janar tulid koju. Ema läks kohe valvesse. Nad olid teinud turpohodi Pushkini paikadesse. Ljubal on peigmees oma klassist, sportlane. Nii teatas Janar. Mu südamelt veeres kivi, ja sattus varba peale: koosolekutel ei ole ühtegi tüdrukut käinud.