Laupäeval, 14 juulil 1973

Hommikul helistasin Natashale. Selgus, et ta oli alles spordilaagris Neerutis. Harrastab kooli juures alates 5-ndast klassist kergeraksu. Vastasin, et olen ka sportlane. Rääkisime ainult üldist juttu. Tal on sõbratar minu koolist. Ta läheb nüüd 8 c-se. Eesnimi oli Liisa, perekonnanimi läks järjekordselt meelest. Rikkusin oma suhted Natashaga vulgaarse küsimuse pärast ära. Pärisin, et kas ta saab praegu riidest lahti võtta. Kujutan ette ta pettumust minus. Ta pani toru hargile. Hetk hiljem helistas Liisa ja ütles, et miks ma esitan Natashale lolle küsimusi, kui tahan temaga tuttavaks saada. Vastasin, et meie vahel on kõik lõpetatud ja enam ma teda ei tülita. Pärast jamas Liisa veel paar korda telefoniga ja nii lõppes see erakordne lugu. Hommikul ärgates oli mul mingi vastik tunne nende totrate küsimuste vastu, milled ma eile õhtul üles kirjutasin. Hea, et see story nii lõppes. Ema oli tööl pikemat aega ja ma läksin „Angelique - t “ vaatama. Tegevus toimus XVII saj. 50-ndatel aastatel. See Angelique oli lihtsalt öeldes piltilus. Filmis ütles üks mees, et päike jääb teie ees kahvatuks. Peategelane näitas palju kordi oma imeilusaid pakatavaid rindu. Esines vägistamisstseene. Üks võrgutaja talitas temaga täitsa professionaalselt: jäänud temaga üksi, tiris ta meelitustega voodisse ja nööpis kohe pluusi lahti ning asus Angeliquet alandama rindade ja ihu mudimisega. Järgmisel kohtumisel avaldas Angelique resoluutset vastupanu. Võrgutaja oli eelmine kord sõna andnud, et see iludus saab tema omaks ja asus seda sõna nüüd täide viima. Surus neiu vastu seina, lõi talle rindu ja paiskas ta voodisse ning hakkas kirge rahuldama. Angelique oli tohutult ilus. Mõnel hekel oli ta nagu kunstiteos, kaaludes üle kümned tavalised plikad. Ta rind oli oivaline, ajades noore kuninga pea segi. Kui väljendusrikas miimika. Läheks seda filmi veel kord vaatama, kui võimalik. Õhtul läksin Muugale. Korjasin V jaoks maasikaid, herneid ja porgandeid. Ema sõidab homme hilisõhtul maale. Muugalt läksin sauna. Vihtlesin kõvasti, nagu ikka. Teistkordse kaalumise unustasin ära. Tulles kaalusin 67,9 kg. Saunast koju minnes kaotasin ema kella ära. Ta oli andnud selle mulle kaasa. Oo, kuidas ma needsin oma hooletust. Markasin kella kadumist enne Järve baasi. Otsisin tagajärjetult sauna juures. Ma olin kohutavalt meeleheitel. Juba kolmas kell, mis minu käest kaob! Väheste lootustega hakkasin läbitud teed hoolikalt uurima. Uurisin ja pettusin, pettusin ja uurisin. Akki... ületan elektrirongide raudtee ja näen maas tuttavat kella! Mu rõõm oli piiritu. Mõnda aega läksin kell tugevasti kätte surutuna. Isa polnud eile õhtust saadik koju tulnud. Täna peale sauna oli ta jälle kodus. Meil valitseb praegu tohutu põud. Kõik kõrbeb. Rohi hoovides on kollane, põõsad nartsivad, isegi mõned puud. Sõitsin täna mööda Järve metsast. Sealne metsaalune on samuti kõrbenud. Huvitav, kas see polenud rohi hakkab peale vihma kasvama või mitte? Homme lähen emaga Vääna – Jõesuusse, Koovititele külla. Neil on seal suvila. Kahju, et fotikas paranduses on. Naabrid on nii head, et kastavad aeg – ajalt meie lilli akna all.