Pühapäeval, 15 juulil 1973

Hommikul olin emaga kirikus. Sealt sõitsime Vääna – Jõesuusse. Bussiga. Algul oli olemine igav. Ema mängis põrunud turakat. Vandusin pidevalt ta peale, sülgasin ... krdi rsk!!! Mõni woman on tõesti looma-instinktidega. Käisime meres ujumas. Viskasin lutsu. Rekordiks sain 8X. Mõnda seeriat ei saanud korralikult lugeda. Onu Jaanil oli jaapani fotikas „Canon“. Igavene võimas. Eksponomeeter oli sees ja aeg pandi automaatselt peale. Vaateavas olid kaadri piirid määratletud, samuti kujutletavad telgjooned. Diafragmaarv oli vaateavas näha. Oleks mul selline. Siis veel, välklamp oli ümbes mootmetega 3 X 4 X 8. Sees oli laetav aku. Siis võis järjest 40 pilti teha. Marukihvt aparaat! Sellisest ma ei julge unistadagi. Mangisin onu Jaaniga sulgpalli, siis vee Meeriga ka. Hiljem oli peaolaud. Mina olin lastest peajagu vanem. Järgmine oli päevakangelane Märtin oma 13-nda aastaga. Ema sõidab täna ära 2-ks nädalaks maale. Meile jättis ellujäämiseks ja nälja vältimiseks 30 rbl. Vääna – Jõesuus tuli kolm tilka vihma, Tallinnas ei tulnud hoopiski. See „kolm“ tilka pole ei liialdus ega vähendus. Olen õnnelik, et saan emast jälle tükiks ajaks lahti. Ta on mind oma arutu kaitumisega kõrini ja üle selle tüüdanud. Homme alustan töölkäimise teist poolt. Loodan, et palk tuleb140 rbl. ringis. Jälle „autoriteetne“ ennustus! See „Canon“ oli suurepärane küll. Sean sisse rubriigi „Mis oli täna kõige tähelepanuväärsem?“ Täna oli selleks kindlasti „Canon - Canonat“ [Canon - Canonet] – „Made in Japan“