Kolmapäeval, 18 juulil 1973

Kalmistul kandsime liiva käruga haudadele laiali. See oli töö ajal, aga hommikul ... !!! Kui tulime tööle, markasime, et mesilastarud on ümber aetud Keegi pidi need nüüd tagasi panema. Algul hakkas Raivo proovima, siis tuli venelane appi. Mesilased lõid meeste rünnaku tagasi. Nad olid halvasti kaitstud. siis pani venelane endale kummiülikonna selga, kirsad jalga, võrgu pähe ja läks uuesti tarude juurde. Paistis, et mesilased ei nõelanud, sest ta oli rahulik. Pani tarud korda ... me aina vaatasime teda uste ja kauge vahemaa tagant. Mesilased olid maruvihased ja tiirlesid kaootiliselt suure parvena ta umber. Kui päevakangelane oli oma toimingud tarude juures lõpetanud, tuli ta hoovi ja hakkas sumisevat mesilaste massi enda ümbert ära ajama. Olukord näis täitsa lootusetu olevat: ei aidanud vesi ega suits, mesilinde oli ikka ühepalju. Viimaks hakkasid nad rahunema ja „mesinik“ võis ruumi tulla. Vaene „patune“, nagu Teet ütles, oli läbimärg  ja kõvasti nõelata saanud. Kes need südametud tüübid  olid, kellele tarud jalge ette jäid? Peale seda naerunumbrit, aga naerda sai palju nende üle, kes mesilastega hädas olid, ei viitsinud Teet ja mina tööd üldse teha. Vedasime paar-kolm rasket kärutäit künkale, siis „puhkasime“ lõunani. Lõunavaheajal kaisime jälle Pirita ääres. Teet sõitis kaldalt alla ja mina mõõtsin aega. Rekordiks saime 7 sekundit, õigemini 6,5 s. Teet mängis veega, nagu oleks ta alaealine, sellise lapseliku rõõmuga. Siis tõkestasime maaalusele jõekesele tee ja tegime paisu. Peale õiget puhkust ei olnud ikkagi töömeeleolu. Ma arvan, et selle äravõtjaid oli kaks: see hommikune lagistamine ja liig-liig raske töö. Homme on kindlasti sama orjus. Erika Tauer püstitas jälle maailmarekordi, seekord 100 m liblikaujumises – 1.02, 31. See on 0,74 sekundi võrra parem tema enda ujutud tippmargist. Helistasin mister Tauerile, kuid kedagi polnud sealpool kodus. „Spordilehes“ avaldati 1972. a. parim spordifoto. Veel ei tea, kuhu teda paigutada. Käisin Rataskaevu t. laboris Riina Saare tellimust sisse andmast. Seal on praegu koletu pikad tähtajad – 7 aug. saan alles oma kolm pilti kätte. Koju minnes läksin jäätisekohvikust mööda ... ja nägin jälle Reeta ja ta sõbrannat. Lilian puudus. Ajasime natuke jutu. Sõbranna palus mul neile üks jäätis välja teha. Ta hääl oli selline mahe ja kutsuv nii et vihje oli selge. Vastasin: „Mis sa nüüd, mul on vaja ruttu koju minna!“ Reet litsiga kampa ei löönud ja käitus tõsiselt. Nendega oli veel üks kaunitar. Täna tööl püüdsin ühe tüdruku silmi. Imelik, ta käib siin tööl kuidagi korrapäratult. Muidu on ta väga kaunis ja veetlev. Kannab miniseelikut. Jalad ... ooh! Jätsin tema juuresolekul ühe nööbi lahti. Õnn, et Teedul oma on, muidu poleks ma jaole pääsenudki. Meie majas pani ta jala põlvele ja nii oli ta veel ihaldatavam. Tema ema kannab kunagise ilu märke veel. Ihaldan seda musurulli iga päev näha. Päeva tähelepanuväärsemaks sündmuseks peangi kohtumist selle nägemusega. Ostsin uue liimipoti. Ühe olen juba ära raisanud kaitseribade jm. kleepimisele.