Neljapäeval, 26 juulil 1973

Ärkan nüüd iseseisvalt, seda juhul, kui lähen õhtul kell 9 magama. Tööl tegime palju: kaevasime hauda, mis 4 korda sisse varises; viisime kabeli juurest liiva ära, raiusin Sannuga puid, Teet kõplas teeradadel rohtu ja play hockey. Robi ütles meile Sannu õige nime Arman Suur. Puude raiumises tegin talle silmad ette – näitasin talle üle-õla meetodit. Robi kilkas kohe, nähes kui hõlpsasti ma puid lõhun. Peale tööd käisin kodus, siis ostsin endale uueks õppeaastaks õppetarbeid: vihikuid 40, 10 kausta, 20 kilest ümbrist, päeviku, pastatuubi ja ajaloo kontuurkaardid. Olen tihti mõelnud komsomoli astumise probleemile. Teha seda ma ei taha. Üheksandassse vastuvõtmisel küsiti minu otsust selles suhtes. Vastasin, et võib-olla järgmises klassis ma astun nendesse ridadesse. Pane tähele – võib-olla! Nad seda tähele ei pannud, vaid panid kirja: „Astub sügisel“. Eks sellel rindel tuleb veel lahinguid lüüa. PTS: Hommikul tööle sõites märkasin Obeliski juures ümberpaiskunud Tartu Autoremonditehases valmistatud bussi. Küllap ta pimedas sõites ei märganud tee äärde kuhjatud valli ja lendas sellele peale. Kedagi sel ajal, kui meie buss sealt mööda sõitis, seal polnud. Buss oli külje peal, üks uks lahti. Mingeid erilisi muljeid polnud. Sannul ja minul on sama marki kell. Temal on veel nr-d 3 ja 9 juures, ning kivid on kirjutatud ülemisele poolele. „Õhtulehes“ kirjutati, et praegu on Tallinnas sõiduteid 663 km, neist asfalteeritud 332 km. Kõnniteid on 563 km, asfaldiga kaetud 449 km.